by Kristen Lane
"Aga sina?" küsis ta silmitses teda, tema silmad ütlevad talle see oli haavatav hetkel tema jaoks.
"Ma tahan olla tõeline humanist. Midagi nagu printsess Diana. Ma tahan olla ilus, aga mitte ainult sellepärast, et mu nägu, teate. Ma tahan, et inimesed mind armastama..." Ta hääl murdus.
Ta tõstis tema näos. "Inimesed juba ära."
Leigh oli vaevalt aega mõelda, et läbi, enne kui ta kuulis, kolme autot tulemas. teisel pool teed.
Kuues peatükk
Viimase tunni jooksul, Leigh oli alanud kiikumaks vahel täiesti hirmunud ja ehmatavalt tuimaks. Ta polnud lase Nigel on kätt suruda, sest see tundus hea, hoia millestki kinni. See palsamiäädikat olid hakanud püherdada tema kõhus ning ta hakkas kahtlema, kas see oleks olnud hea mõte üldse süüa. Nii või teisiti, see pole nii, nagu oleks ta teadnud, mis juhtub.
Ta oli harjunud heli saapaid aegajalt rändlusteenuse mööda avatud uste ja ta võib kujutada kaost, mis võiks olla toimub seal väljas. Selleks ajaks, cnn oleks tuult püüdnud, mis toimub, koos kõigi teiste peamiste uudisteväljaanded. Nad oleks tutvustades olukorda, minutist minutisse, rahvusvahelisele publikule närviline koduperenaised ja poliitikud. Ta võib kujutada kohalike turustusvõimaluste oleks olnud selle peale ning võib-olla isegi riiklikele liiga. Tal polnud mingit kahtlust, et president Obama istus ruum, selle üle järele. See oli tõsine ja ta end alandatuna.
Nigel suudlesid tema peas. Ta oli nii haavatav, et ta lasi ta maha.
See tuttav staatiline toas on sisetelefon taas ellu. Leigh teadis paremini kui mõtlema, mida need inimesed tahtsid. See ei loe. Need lood alati lõppes samal viisil.
"Omar, olema selgesõnaline oma nõudmised. Kummalgi meist pole aeg filosoofilise arutelu…"
See kõlas nagu president.
"Enne, kui sa endale häbi, tean, et kõik teie inimesed siin lennujaama kuulavad. Niisiis, lase käia, ütle neile, et nende elud tähendavad sulle midagi."
"Te olete neid sellesse. Ma ei lahuta teie meetodid."
"Kõik on väga hästi. Näeme siis. Ma esitan sulle väljakutse tulla ja mind arreteerida, või tapa mind, ma unustasin su tollis, teie moraaliga."
"Ma ei saa aru."
"Olen armeed. Too enda omad ja vaata, kas saad mind."
Seal oli paus. Isegi interkom, Leigh võis kuulda askeldamine asju: jalad, paberi…. "Seal on sadu tsiviilisikuid. Ma ei saa lubada sellist hajevil jõud."
"Miks mitte? Sa tegid seda kogu aeg Afganistanis."
"Aga kui ma ei anna sulle seda, mida sa küsid?"
Omar kõhistas naerda. "Ärge muretsege. Ära tee kiire otsuse, kui sa ei taha. Aga iga tund, jäätmete, ma võtan lapse ja tapavad ta. Mina kohe sissemakseks kui see oled sina, siis sa tead, et ma mõtlen."
Oli üks plõksatus nagu ta pani ära. saime
Leigh rüübanud. Ta lõhkus ta ajud kõigi terroristide pantvangiolukord tal oli kunagi lugenud. Kas nad said välja? Mis oli see pretsedent? Mida Obama teeb? Just siis, kui ta mõtles kõik selle, üks Omari mehed tulid mööda koridori, lohistades noor, blond laps pole vanem kui 6 all koridoris.
Leigh võib peaaegu tunda Nigel pulsil käe läbi. Ta tõusis püsti, kui laps sai lähemale ja lähemale.
Järsku hakkas, Leigh meenuma Nigel, väga konkreetsete asju, et ta võiks olla impulsiivne, näiteks, kuidas ta praktiliselt uskuda, et ta on surematu. Ta varitses toast välja.
Leigh kõmmutanud alates tema istmel, lootes, et jumal tahtis ta ainult parema vaatekoha ükskõik, mis põhjusel. "NIgel ära."
"Lase tüdrukul minna." Ta isegi hääl praktiliselt põrkusin seinu.
Mees jäi seisma.
Lapse nutu langetada lõhestun.
Ta jälgis, Nigel põlvitasin tüdruku ees, tema pea väikesed loomad, oma pisaraid pühkides põsele ja nagu ta oli mingi tulnukas. Ta ilmselt ei oodanud mingit vastupanu. Mees arvas, otsmikul Nigeli rabav oma relva.
Leigh sinna välja talle järele. Ta ei teadnud, mida ta teeb aga jumal ta ei suutnud ta lahti lasta. "Mis kurat, Nigel? teh" oli tal karjuda üle nutu, tüdruk.
Mees lihtsalt seisis nende üle, et samasugune segadus näol, nagu oleks ta otsustavad, mida teha. Lõpetuseks: "Tõuse püsti. Sina." Ta osutas Nigel. "Tule minuga."
Nagu Nigel tõusis püsti, läbitõmbamine vere maha, Leigh pani end tema ees, hoides mõlemad käed nii kõvasti, nagu ta oleks. "Ei, ma ei lase tal minna."
Nigel ähkinud. "Mis sa arvad, mida ta teeks, kui sa ära?"
"Kõik on korras, mõlemad. Mine ees. Nüüd."
Leigh on süda tagus raskemaks, kui see kunagi oli tema elus. Ta ei suutnud otsustada, keda ta vihkas rohkem, Nigel, kui üritad olla kangelane, või ennast armub temasse ikka ja jälle.
Seitsmes peatükk
Leigh eeldada oleks see hetk, mil ta elu oleks tema silmis välkgatamas, aga see polnud. Ta mõtles kogu aeg mida cnn kirjavahetus tunduks temast. Kas nad kutsuvad teda kangelaseks või ohver? Kas nad teavad, et ta oli ajaloo Nigel? Ta oleks saanud tema armuke ebaõnnestunud katastroofini? Kas see omab üldse tähtsust?
Kui need kaks meest marssisid ta maha ja Nigel koridorid ja kurvides, kuni kolmandal korrusel, kogu terminali, ta mõtles, et mis ta elu oli kunagi tähendas. Ta ei jõudnudki Vogue ja vaevu intervjuus nii paljudega. Ta vihkas ennast nii palju sel hetkel, aga mitte nii palju, kui ta vihkas Nigel.
Ta kõndis ta kõrval, Stern ilme näol, tema lõualuu ja väikese tüdruku käe talle. Ta nutab vähenenud ekslemaks sniffles tema silmad olid proovinud ja paistis, et ta nõjatuma. Leigh keeldus sellest silmapilgust pehmeks, keeldus ta lasi oma mõtetel uidata, mis oleks võinud olla. Lõpuks nad läksid trepp ja olid marssis teise astmestik. Nad lõpuks saabus raske uks. Mees lõpetas ja lajatas ukse oma relva.
Tüdruk hüppas, haakuvad Nigel on randmel.
Mees, kes on riietatud nagu oma vangistaja tõmbas ukse lahti. Ta võttis üks pilk on neid neli tükki ja tema kulm kündnud segadusse. "Mis see on?"
Mees vangutas pead. "Nad hakkasid vastu."
Ta spetsialiseerus ta silmad. "Ja sa ei lase neid?"
"See ei kõla nagu minu otsus."
Leigh käsi tema lõualuud ja frustratsiooni selle mehe hääl.
"Omar!" Jerome avas ukse laiemalt, näidates kontrollruumi kubiseb mundris mehed. Üks mees seisis keset suurt lülituskilbi, ruumi keskele. Ta kandis musta kampsuniga must kleit püksid ja alligaatori kingad. Prindi Leigh kortsunud raskuse all tema raevukas jõllitada. Tema rohelised silmad kontrasteerinud oma kesköise mustade juustega.
Leigh raputas tema nahas, Jerome haaras ta käe. Ta isegi ei teadnud, kui lisatud Nigel tundis ta enne, kui ta oli rebitud temast eemale.
"Ma ei vaja seda praegu." sisistas Omar. Kaks meest. "Ma andsin sulle ühe töö: otsi mulle lapse." Tema keha värises oma sõnadega, teatud pinget ainult suures vihas võis toota. "Ja sa rikkusid kõik ära!"
Jerome kaes hüüdis, terava ilme näol. "Ma ütlesin talle, et neid lihtsalt tappa."
Omar kõrvale oma pead neist kahte. "Me ei saa lihtsalt tapab neid. President arvaks, et oleme irratsionaalne. Ta ei anna mulle midagi, kui ta arvab, et ma tapan kõik need sead niikuinii."
"Me peame midagi tegema," hüüdis ütles.
Omar raputas pead, vehkis oma käe sisse lükata. "Pane neile. Sa vaatad neid, mida kutsutakse. See on sinu süü."
Leigh on käe hüüdis haaras ja viskas ta üle toa. Ta hingeldas nagu ta pea tema betoonseinast, valu heliseb läbi tema pealuu. Tüdruk oli järgmine, järgnesid Nigel. Ta hakkas nuutsu ja tema jõugule kasvas täis puhutud karjeid.
Omar turtsatas. "Ma vannun jumala nimel, et tapan, sitahunnik. Mind ei huvita kui keegi jälgib."
Leigh rüübanud, silmad vett nagu ta korjas üles tüdruku ja hoidsid teda talle sülle. Ära nuta. Ära kurat nutma. Järsku kõik need vastused nendele küsimustele elu pähe tulid. Ta oleks võinud midagi, tähendas midagi kellegile. See laps oleks terve maailm tema vanemad ja ta oli maailmas ka neile. Nüüd enam ei tunne Leigh frigiidne kui ta sel hetkel, et see tilluke palli lahti, läbikukkumine igas mõttes.
Ta hoidis lapse pingul, võttes kasutusele tuuleviirgudele, argaan
iaõli juustes nagu ta soovis, et talle, et ta ei nuta.
Nigel määris vere eemale tema laubal veel üks kord enne otsi tema käe ümber Leigh.
Tema süda hakkas rinnus. Ta ei saanud sellega hakkama, kui pere tundusid mulle, ehkki tegemist on nässus. Ta võis seda, ta oli nii lähedal . Kui ta vahtisid Nigel, müra, ülejäänud ruum oli udune. Ta värises nagu temagi, lahe mees vähendada hirmu, hirm sündinud armastusest, tema eest kogu eluks. Ta ei taha kaotada. Ta hoidis oma ankurina. Sel hetkel, seistes silmitsi surmaga. Ta polnud kunagi varem tundnud talle lähemale.
Ja veel karjus ta teda valetama oma peas. Ta anus, vaba olema.
"Nigel," sosistas ta. See polnud õige aeg, aga ta teadis, lihtsalt peale vaadates tema silmad punased, et enam tagasiteed ei ole.
Leigh suudles tüdruku laup, teda edasi ja tagasi, hoides teda nagu oma.
"Kuidas sa saad lastega nii hea?"
Sõnad otse läbi lõikas ta südame. Leigh oli kahetsenud iial midagi nii väga oma elu kui just siis ja seal. "Ma ei ole. Ma olen kohutav lastega." Nende hääled kadusid heli loba täis kontrollruumi. Vaevalt hüüdis vaatas kolm tükki.
"Mida te sellega mõtlete?"
Leigh ei suutnud hoida seda enam. Ta lasi kuuma, õhukese pisarad oja tema näolt maha kui ta klobis teda, ta maeti pea kaelas.
Ta hõõrus ta tagasi. "Ma tean," sosistas ta. "Ma kardan ka."
"Ma ei saa veel surra. Mina pole midagi teinud."
Ta istutas suudlus laubale. "Sa oled hiilgav."
"Ma olen kuri ja isekas."
Ta hoidis oma näo mõlemad käed, sundides teda vaatas teda. Leigh vaevu kuulen teda üle niutsuv selle väikese tüdruku kohta. "Kust see tuleb?"
"Mul oli laps ja ma jätsin ta maha ja nüüd ma peatan olemasolevate ja see ei oma tähtsust. See ei muuda midagi. Sest ma polnud seal. Sest ma kartsin."
Nigel jõllitanud, tema huuled kokku, tema silmad frooni lähevad kaugesse kohta. "Millal?"
See oli raske osa. Leigh ei teadnud, kuidas seda öelda valjult.
"Ära valeta, Leigh."
"Ma pole sulle kunagi valetanud. Sa ei andnud mulle seda võimalust."
"Millal?"
"meile järele."
Oma käe ära sulanud, õla, ta nõjatus vastu seina äärde, tema silmad vaevu lahti. "Mul on tütar?"
See oli halvim aeg inimesele õppida oli ta isa. "Yes" (Jah).
Ta seadis ta lõualuu. Leigh võiks peaaegu kinni tema südame.
Kaheksas peatükk
Leigh tahtis teda peaga vastu seina. "Kuidas sa võisid olla nii isekas?" Tema sõnad kõlasid tema juurde tagasi, hüplemine seintel Nigel on villa.
Nigel peksis oma Klaasist söögilaud, viski sortsata. "Kas sa teed minuga nalja? Isekas? Ma teen maailmale teene."
"Ma ei saa aru, mida te mõtlete? Sa teed seda enda jaoks." Leigh ei suutnud seda uskuda. Just siis, kui ta oli armunud temaga, ta teeb kõik mis tema võimuses, et nad ei saanud olla koos. "Miks sa mulle nii teed?"
Nigel on silmad välkusid lai. "See ei puuduta sind!"
"See on just see punkt!" Leigh on marus. Kogu ta keha värises vihast. Ta tahtis nutta ja karjuda, hoia teda kägistama ja kõik korraga. "Inimesed surevad Süürias iga päev!"
Nigel seljatoele, ületades oma käsi. "Täpselt."
Leigh raputas pead. "Aga sa võiksid olla üks neist."
Ta vangutas pead. "See on kõigest riski pean võtma."
Leigh tundus kõhus oli välja rebitud. Ta purskas nutma, vesi jookseb soola-koordunud meigi maha ta nägu, ta lihased lähevad nõrgaks. Ta vajus põrandale, sest ta vajas teda. Lained, iiveldus tuli tema kõhus nagu, et kaotan talle tegelikult teda kaotada, haaras teda. Ta ei tea mida ta teeks.
Ta kuulis, et ta tõstis ta ühines ta sellel külmal põrandal.
"Sa pead laskma mul endaga kaasa tulla." Leigh surus ta põsel, kui ta võib sundida teda tegema seda, mida ta tahtis.
Ta piilus ta käed eemale, hoides neid oma süles. "See on sinu jaoks liiga ohtlik. Sul on su karjäär."
"Ja te olete teie!"
"Kas sa ei saa aru? See on mu karjääri! Inimesed saavad ignoreerida sõnu, kuid pildid? Pildid on kõik. Revolutsioon on käimas!"
Leigh ei teadnud, mida öelda. Ta polnud kunagi õppinud, kuidas teda ohjes hoida. Lõpuks ta pisarad kuivanud. Nad ei vaevunud minna üles ja jäin magama diivanile. Järgmisel hommikul, Leigh avas silmad tühja villa.
Peatükk 9
Kontrollruumi oli degenereerunud kaosesse. Leigh on hakanud mõistma, et Omar oli halvim lennukikaaperdaja terrorismi ajalugu. Ta oli vaevu kontrolli oma meestele näkku ja jätkuva, keerulisi läbirääkimisi vaba maailma liider, ta oli faltering. See oli nüüd üle tunni juba ajast, mil tema dramaatiline tegevus ja ta ikka polnud käiku teinud kedagi tapma.
Iga minutiga, Leigh kasvas üha rohkem murelikuks. Ta vihkas istuvad seal mõeldes üha uuesti ja uuesti, oleks ta viimane.
"Vaikust!"
Iga lõpetas rääkimise peale lapsele.
Omar lükka ta käsi on tema suunas. "Lülita kaamera sisse."
Leigh on süda jättis löögi. See hetk oli käes. Tema pilk nihkunud, kuid Nigel ta ikka ei vaata teda. Ta ei mõelnud ta, mõtles ta oma lapsele. Leigh ei teadnud, keda süüdistada. Kui naine vaatas teda jõllitavad, suured aknad, mis tähelepanuta lennuraja, ta mõtles, kas ta ei arva temast enam kunagi.
"Anna laps mulle."
Ta tõmbas hüüdis puhtana välja Leigh embusesse. Ta tulistas ja pea hakkas ringi käima. "Pl--
"mind tappa." Nigel seisis. "Te peate saatma sõnumi? Sa suudad seda minuga."
Leigh neid näeks arvestades seda, kui ta pöördus tema poole. "Jumal, Nigel ära ürita olla kangelane."
"Miks sa küsid? Mida muud mul elada on?"
Tema silmad välkusid lai. Ta ei suutnud uskuda, kui ta oli just täisringi. "Mina?"
"Persse".
Hüüdis pillas tüdruku, kes siis jooksin Leigh' kõrvale ja haaras Nigel.
"Ei!" Leigh langes põlvili. See oli nii imelik. Ainult üks päev tagasi, ta oli täiesti rahul ei näe teda enam kunagi. Aga tal oli juba ükskord ta lahti lasta. Ta ei pidanud ta seda uuesti teha.
Kui hüüdis kontrollinud relva seaded, Leigh võiks veidi kuulda helikopteri nii kaugel eemal. Ta püüdis pisarad voolavad Nigel on nägu nagu hüüdis surus relva vastu tema pead.
Omar tõstis käed. "Lõpeta!" Ta tegi oma akna poole ja vaatas välja. "Miski pole--" oli pop, heli valjemaks kui airpuff vaevu.
Omari lask pähe tagasi, enne seljaga ettepoole. Ta pillas, lööb maha nagu kotitäis kive.
Peatükk 10
Ka sekundit pärast Omar surmast, mehed põgenesid, jättes Leigh, Nigel ja see anonüümne, tundmatu väike tüdruk istub ruumi põrandat, oodates, et mis edasi juhtub.
"Ma arvasin, et see oli minu otsa," sosistas ta.
"Te peate hetki olnud nii Süürias."
Ta raputas pead. "lugemiseks liiga palju."
Ta irvitas. "See on siis. Sulle see ei loe. Seda juhtub kogu aeg."
Ta pöördus tema poole. "Ma poleks seda teinud, kui ma oleks teadnud."
Põrnitses teda Leigh "Kui te ei jää minu jaoks, miks sa tema eest?"
"Sa ei andnud mulle võimalust seda otsust teha."
"Sest sa ei andnud mulle võimalust öelda, esimeses kohas." Leigh olid hakanud nutma juba kes teab mitmendat korda sel päeval. "Sa jätsid mu lihtsalt maha, et ma ei loe. Sa ei jätnud isegi hüvasti."
"Kui ma lubasin endal, poleks ma kunagi suutnud end lahkuma. Ma armastasin sind liiga palju, aga ma ei tahtnud olla nõrk."
Leigh raputas pead, püüdes ja tegelemine oma deklaratsiooni eirates armastust. "Mida sa tegid oli nõrk." Aga ta hääl hääbus. Tal oli mõistis, et ta võib kunagi võita selle väite ümber. Ta tõusis püsti, haarates tüdruku kätt. "Peaksime leidma oma perekonda."
Ta noogutas. Selleks ajaks, kui nad astus peamine saalides, oli saanud lennujaama ilmseks, et rannavalve oli mööda sõitnud. Meditsiinitöötajad, politseinikud ja inimesed mundrites mööda koridore. Tsiviilelanike pidev leidnud oma tee alla kõnniteed.
"Kas sa kuna
gi kohtume temaga?" Nigel hääl värises.
Leigh raputas pead. "Ma ei vaata teda."
Ta peatus.
"Mida?" pöördus ta nägu Leigh.
"Ma ei tea, kus me midagi valesti tegime."
"Mida sa tahad öelda?"
"Ma armastan sind nii väga."
Leigh ohkas, astume sammu lähemale. "Näeme ei öelnud mulle seda kunagi. Ma ei teadnud seda."
Ta pihus hoidnud teda põsele.
"See on koht, kus me midagi valesti tegime."
Ta suudles teda, tema käe alla tema käe kannul, tema sõrmed palmi.
"Me olime nii isekas," ütles ta nagu nad hoidsid kõndima.
"Võib-olla võiksime uuesti proovida, teades seda, mida me nüüd teame."
Leigh. paus See oli nii ammu olnud ajast, mil ta oli noor mudel armunud fotograafi. "See on tore, kui ma poleks iial arvanud, et taas avatud." Nad jõudsid eskalaatoriga, et saabujate terminal ja laudadega, suunates valitsevast kaosest reporterite kiirabiautode tänaval käia.
Ta vaikis, eskalaatori lõppu, "kuid ma ei oska öelda," märkis ta.
Boonus raamatu 1
Uuesti armastama
Paige Parker
©2016
© Copyright 2016 FamiMK meedia & Kirjastamine, LLC - Kõik õigused kaitstud.
See dokument on suunatud esitades täpsed ja usaldusväärsed andmed, mis puudutab teema ja küsimuseks. Kogumik on müüdud mõte, et avaldaja pole vaja muuta raamatupidamise, ametlikult lubatud, või muidu teenuseid. Kui nõu on vajalik, õiguslike ja professionaalne, kogenud üksikisikule elukutse tuleb tellida.
- põhimõtete deklaratsioon konsultatsioonimenetluste ja heakskiidetud võrdselt komitee, kuhu kuuluvad ameerika Advokatuuri ja kirjastajate komitee ja liidud.
Mingil moel on see seaduslik reprodutseerida, paljundada, või edastab iga osa selles dokumendis, kas elektrooniliselt või paberkandjal. Selle avaldamine on rangelt keelatud ja ladustamine on selles dokumendis ei ole lubatud, välja arvatud koos kirjaliku loata keelatud. kirjastaja. Kõik õigused kaitstud.