by Josh Law
"Noh, ma olen parem juht kui sa oled arst. Ära tee endale haiget üritas välja mõelda, mida ma mõtlen." Nick irvitas.
"Ma ei saa kõigi eest rääkida Avalon, aga hoian oma osast kergelt jagu. Me tulime koguma armeed ja seda me ka teeme."Cipriano rääkis oma meestega hispaania keeles ja nad kohtuvad liigub tagasi laeva hanerivis.
"Ei mingeid muresid, segaduses väikest lapsukesed. Minu loits tööd ei tee ühtegi teist nagu te kõik olete pruut geeni. Jah, Bacardi, ma tean kes sa oled ja ma tean, et sa oled tegelikult nende õetütrel, mitte oma õde, vaid geen on geen. See jätab hea doktor Vierra Clark, õed-vennad, ja preili Avalon siin otsustada, kas nad on täiskasvanud ja las Nicky ja Alex teevad ise otsuseid." kiire lehvitas viaal on Marilyn kes seisid nüüd temaga käed puusas. See oli karmim kõne oli päevi enne. Oma igapäevaseid tööülesandeid, Panamas näitas talle kui kriitiline tükk igaüks neist üksikisikutena oli seda mängu mängima.
"Seda pole mingit võistlust. Ma arvan, et me kõik teame, kuidas see lõpeb. See on ainuke loogiline asi. Sest siin pole ühtegi võimalust, et põrgu tõstvaid heinakuhjas, keda sa lõpeta oma friik siin poe." Alex labori, kui näidatud tema peas.
"Tal on õigus. See lõpeb tulle, kiire. Ma olen nüüd siin. Me näost näkku. Lazarus, Lazarus. Surnud mehed põrkuvad selles aastatuhandeid ja maailmal pole aimugi, kuidas tegeleda. See ilutulestiku ja rott rasse." Nick pilgutas silmi.
"Oh, nii et sa ähvardad mind, Nicolas. Koos rünnakuobjektiks Maya teel, su ema keskele, mis mürk, ma olen lõksu laaditud päästikule. Te olete häbematu!"
"Mitte häbematu. Ma tean täpselt, mida teen."
Nick pööras ümber, et nägu kes seisis Bacardi temaga pind surutakse värava poole, vaevu surub peale oksele.
"Kas on võimalik, et sa annad mulle kiirkursuse põlevat laboris põrgusse?"
"Sa võid seda lubanud, Nicky…ma vean kihla, et ma suudan seda totrust ronida!" Bacardi võitles endaga, üritan olla tugev. Nick põlvitasin trellid läbi ja jõudis ta õlgu muljumas sõrmi.
"Keegi peab jääma maha. pomm ei tööta koos õige adressaadini teadlik juba. Keegi peab teda eemal hoida kuni pakk on pakitud ja kellelgi tuleb lasta kaitse…
Mul on vabastada maailm meie tehtud segaduse, sa tead seda. Pealegi, kui plahvatus kustub ja viib mind mängust välja…ei saa nad võitlevad minu pärast enam niikuinii." Ta neelatas. Ta pani käed ta juukseid. Nad vahtisid üksteisele otsa. vaikuses hingetu. Nad mõlemad teadsid puudus võimalus selle silmuse. Kumbki neist suudaks taluda, las teised lähevad. Nad alles hakanud perekonnaks.
"Kas sa kutsud mind juhtima neid lapsi kui oled läinud?"
"Sul on tänaval. Ma ei palunud sul teha midagi, mida ma ise ei taha seda teha."
"Ma ei tea …"
"See on kallis. Ma oleks võinud peole tulla. Mäletad, ma olen see, kes teeb ähvardusi." kiire vehkis roosipeenras täitur. Alex tulistas teda, vaevu kadunud pöörduvat vahend, kuid et lasen tal pöidla otsast. Ta karjus ja kummardus üle.
"Elu on raharong kui sa aru said sa ei hoia võtmed, doktor!" Alex mitmekojalisiks püss jälle.
"Pole mingit ohtu. Me ragistab ajusid, siga. Ainult sellepärast, et meil ei ole valikut." Nick pöördus tagasi bacardit.
"Kas sa saaksid neid kinni kõik, Ma võin hoolitseda selle pommi ja sa võiks seda õhku." koos tema hambad krudisenud bacardit, vihkas ennast oma sõnadega.
"Ma võiksin teid aidata ronima üle aia. Kas sa arvad, et suudad hüpata jaaguari dekil? Sa võid haiget saada."
"Tee pole nii hull kui tappis." Ta püüdis naeratada aga hakkas nutma vabaks murda. Ta sirvis neid eemale raputab pead.
"Kõik on korras. Enne kui me kohtusime, ma olin juba lahkunud. Ma võin seda uuesti tegema, kui ma pean. Kes teab, äkki ma tulen tagasi. Võibolla ma teen selle ära. Kummalised asjad on juhtunud." Nad mõlemad olid nii naerma, ei suutnud sellega toime tulla.
"Aidake mind, Nicky". Oli juba liiga hilja. Valik oli tehtud, mille karmi maailma.
2. peatükk:
Lucien oli ühendatud mikrofon. Snaiprid oleksid kuulnud pommirünnakus aga olid piiratud Whitehorse ja ettevõtte ja ei saanud lahti aidata oma bossiga. See oli juba libiseb välja Wakers tagaukse juurde. Jaguar oli juba teel. See valik oleks tema jaoks tehtud. Marilyn seisis nõnda lamades vaatasid Nicky toppis oma kätega läbi trellide tagant ja juhendav Bacardi aia üles oma käsi liigutab kõrgem kui astun puhkamispaiku teda seni, kuni ta jõudis tippu ja võiks aja üle. Ta lasi tal sisenega õlgade ja leevendas ta maapinnale.
Kahuri maha lasti. Marilyn kummitas. Renee teda kesta sodi ja liiv. Värav irooniliselt oli ideaalses seisukorras vaatamata jarring plahvatust.
"Nad on juba liikvel. Paistab, et on Valgehobu taganes. Evakuatsiooni ei võta kõik nii kaua kui sul on ainult peotäis pagulastel välja kitkuda." Nick pilgutas silmi. Bacardi noogutas.
"Ma võin need valmis 7 minutit. pikim." Ta neelas ja pigistas ta nägu. Alex oli arstist ja olin ennast rull relva oma sisetunnet, hoides teda tema kolju.
"Kas keegi nii palju kui tõmbleb sõrmegi. Või nahkhiired ripsmekarv. Väike tüdruk ja ma lasen ta pea kõigi nelja tuule suunas!" Ta surus dr Swift on pea edasi-tagasi selleks, et seda tõestada.
Nicky üles korjanud tema relv.
"Ta on sinu käes?"
"Jah, ma näen teda."
"Hea liigume. Ma sain sust aru, tüdruk. Silmad auhinnal. Liigume." Ta pöördus tagasi oma ema vaatama nägusid ühe viimase naeratus. Alex keerelnud ja noogutas Renee suunas. Siis olid nad läinud, mis liiva täis-auto ringi laskus nende iga sammu. Nad tormasid nagu tantsijad on pikk lauda puhtaks küljelt-küljele serpentiin jooned, nagu lained, südamefilmi.
Renee siunanud õudusega ja kukkus põrandale. Ta nägu oli hall ja claudiaga seisis narmendanud lõppeb. Võimalus kummardus tema kõrval, millega oma käe tema õlale.
"Saame aia rannas, teisel pool saart. Nad vajavad kogu maapind nad saavad meid üle ja poistel on käed tööd täis!" võimalus' silmis oma õe lai ning kinnitatakse kriipivat käsi välja.
"Neetud! Kunagi teist lihtsalt leinamiseks!" Ta sülitas. Võimalus varundada ning lõi oma põlvi.
"Nad ei ole veel surnud, õeke. Kurvastust saate kui sul on põhjust." Tema silmad olid tules aga ta hääl oli pehme. Ta vahtis teda suu ammuli.
"Tal on õigus. Hakkame liikuma!" Riggs alla kulistanud aeda.
"Renee, kõik on korras." Clark hiilis selja taga ja naine tema talje, talle jalgu. Ta lõi ja karjusid.
"Ei! Lõpeta! Värdjad! Kõik väikesed värdjad!" Ta kolkis temaga rusikad ja viskasid ta peas. Marilyn vaatas õudusega. Siin oli üks inimene, keda ta alati lootnud olla tugev minema libisemas, Hing muutub seepi, nende ohverdus.
See oli see nõrkusehetk, mis sundis jõudu Marilyn on suremas. Tal polnud valikut. See oli elus, Renee sõltus tema visadust.
"Kuule! Sa pead end kokku võtma, tüdruk! Mäletad, mida sa mulle ütlesid, bussis Mehhikos?" Marilyn jooksis kuni Renee nagu Clark uimastite teda üle liiva.
Nad peatusid hetkeks, Võimalus ja Riggs jättes nad maha oma tolmu joosti katta väravad. Juba Wakers võiks vaadelda hüplevad, usaldavad meeleheitlikult Jaguar neid püüdma ja säästa neid halastamatult kivid, mis oli looduslikult müüri alla labor on madala tõuseb tagasi cliff.
Renee vahtis Marilyn silmadega. Ta oli andnud Marilyn ergutuskõne. Kui nad oleksid olnud pantvangis saatana swansi buss.
"Ma ütlesin sulle, et võitlus pole läbi enne sind lahti lasta." Ta neelas. Clark põlvitanud tema taga. Marilyn langes põlvili ja võttis tema käes.
"Lase käia, Clark. Nad vajavad sind. Ma sain ta kätte." Marilyn viibanud teda. Arst noogutas ja lasi jalga.
"Ära lase lahti, Renee."
"Kuidas ma passiks? Mitu korda ma pean vaatama?" küsis ta laskis pea, silmad fluttering juhuti.
Marilyn tõstis ta nägu mõlema käega. Ta paitas tema räpane põski. Nende silmis peegeldub teineteise hinged.
"Kuule, õde. Ma tunnen sind. Iga tükike sinu valu on minu. Sina oled see, kes ütles, et hoiaksite seda valgust hammaste ja küüntega. Sa ei lase mul loobuda oma poega. Ma ei lase teil loo
tust sinu. Ma saan aru, et sõda on põrgu, aga sa müüd poisid. Nad oskavad seda teha. Nad olid selleks sündinud. Mis iganes ka ei juhtuks, me peame kinni oma köie otsa. Me ei saa lasta neil võita kiusajate poliitilise vägikaikaveos, tüdruk. Me ei saa, sest meie pojad oleks tahtnud, et me liigume edasi." Ta tundis ta pisarad pääseb vabaks. Polnud aega nüüd langeda. Veel, see pole nagu üks saab aeg närvivapustus.
Renee noogutas ja munapuder. Ta polnud piisavalt tugev, et tõsta end uuesti üles.
"Mind aidata?"
"Muidugi!"
Marilyn tõmmanud Renee püsti. Iga naise põlved olid koputab nagu marakaid, ühtlustades koos teistega. Üksteist tõmmati edasi, maha kanda üle liiva nagu vilets mehed sunnitud proovima ja joosta.
Kuidas edasi? Kuidas hingata? Ei olnud maailma päästma kui nende lapsi ei ela nii kaua, et seda näha. Ainult et elustamisele lootuse veenis neid. Üks esimesi asju polnud veel kõlas. Seal oli veel võimalus.
See oli viis minutit. Kui ise planeerinud Bacardi paremale, siis seal oli ainult kaks minutit enne ta lülitas pommitate poistele.
Nad süüdistasid, et tunnistaja Bacardi vahel ja akud naftatünnid ta välja rebitud GI väljastatud maastikuautod, ümbritsetud väikese garaazh on fotoateljee tagahoovis. Nick ja Alex oli tulemuseks rusikavõitlusega hoida hull teadlane ja mõned tema isiklikud ihukaitsjad, oli õnnestunud välja hiilida, Cipriano ja Whitehorse on sihikul. Mitmeid väljapaistvaid lasud treeninud Bacardi aga Whitehorse olid õnnestus varastada pleksiklaasist kilbil üks surnud laboris piirded ja olid põlvitanud tema kõrval tema kui ta töötas.
"See on valmis!" Bacardi hüppas püsti ja kaks korda kinni pöidlad õhuga.
"Said aru, vend?" Nick pöördus Alex. Teist kahest, Alex oli füüsiliselt tugevamaks. Tal on suurem võimalus hoida neid üksi, kui Nick.
"Kurat jah! Ma võiksin seda teha terve päev!" naeratas nagu üks Alex valvurid murdunud klubi üle oma ribisid. Ta kummardus üle kui tuul oli temalt, aga välja pööratud peaga. Nick noogutas ja keerutatud ümber töötama Bacardi.
"Nii see on. See on hüvastijätt." Ta võttis detonaator muutis ta välja visatakse mobiili üks Wakers oli visanud ja sulges selle pihus.
"Nicky?" haaras sirutas käe ja Bacardi oma vaba käega.
"Sa pead kohe minema! Ärge andke alla! Mäletad, et nad on pronks, kuid sa oled aju!" Ta nägu allapoole Nick käes.
"Ma ei saa. Ma ei taha, et sellest saaks hüvasti." Ta oli järsku rahutu, pisar silmil, hambad irevil. Nick neelas. Ja suudlesin teda laubale.
"Kõik saab korda. Sa pead mu usaldust, Sport!" Ta naeratas talle. Nagu see oli viimane kord, kui ta ei naerata. Esimest korda nägin Bacardi oht päris pisarad silmis. Tema silmalaud vilksatanud, pupillid laienenud, valged olid pöördus veini.
Marilyn nägi kogu asja nagu ta põlvitas rannikujoonel, võttes kõik snaiprid, kes kuuluvad kükitajad lasketiirus, titaanist aeda. Ta kangestus, hinga sisse lõksu. Oh jumal, armastus teeb haiget!
Nick oli aeglaselt kui tuul hakkas keerlema tema ümber, peksis oma juuksed nagu maa alt välja, et künda. Ta taganes nägu süüdata päikese käes. Bacardi külma olnud selles kohas. Vahetati sõnu. Seejärel Whitehorse korjasin rusutult süüd väike tüdruk ja jooksis minema. Ta sukeldus nagu luik läbi õhu, vee kõrval asuvat Jaguar kadunud kividele juuksekarv. Kõik teised Wakers olid lõpuks selge.
Alex tuli joostes Nicki poole. Marilyn tundis Renee liibuvates temaga, ta relva kui hetkel nende hinged, hingetutest külmus igatsus. Oh jumal, see ei saa olla see, mis nägi välja nagu! Nad olid Meteoriit kihutab maakera. Keegi ei suutnud neid peatada.
Valvurid ei ole enam takistuseks päästa mõne juhusliku lasud Jaguar. Seal oleks neid enam peatada. Nagu parv rändrohutirtse pärast maisipõllul, Dr Swift ja tema sõbrad kohtuvad, kaks poissi, see tähendab neid tappa ja hullemgi.
Alex võttis oma venna kätt, haaras detonaator. See oli teadlik pingutus näidata, et nad olid nõus selle üheks. Näpati teineteise süleluses kõrgele õhku. Marilyn on süda seiskus. Ta tundus sisekõrvu nad oleks õhu-valis peast välja. Kurgus kinni.
"Ei!" hüüdis Renee.
Tungeldi detonaator koos üks idikas, kes läbis nii nende kehad.
Seal oli vaikus, mis oli kohe paistetus taastada Supernoova kuumus ja kõlad nagu päike taevast ja kõik ajalooraamatud. Tuhinas phoenix tiivad nagu need leegid olid levida ka teistesse riikidesse. Värav oli sulanud enne, kui nende silmad ja puud murtud nagu vitsad.
Marilyn võttis Renee otsa enne, kui mõistsid nad liikusid. Nad ronisid mõnede teravate kivide ja hüppas vette ujumas, nagu hull. Sõelapõhjaks tulistatud vahtu jaaguar kohe mopeedisid tahapoole rannalt.
Jaaguarid sööstis tekilt ja hakkas sõuda hüljatud saarel nagu Cipriano muutis nad vabaks. Seejärel laiendas ta oma vana osa puuris, kaks naist. Nad tõmbasid veest ja tango 13. korrusele veel põrutuse kui külm.
Marilyn üles ukerdanud kuulates viper hiss, puud põlema. Ta tundis teda kogu protsessi oma ressursi psühholoogiline, püüdes morph vastata ühele küsimusele. Tema kõri oli põksuva sellega. Mida ta oli lihtsalt näinud?
Nicolas oli läinud? Laps, keda ta oli riskis oma elu ja jäsemega, tule ja vee eest tagajärjetult olid enne teda silmaga?
Ta minestas, närbumine, grillitud tekil.
3. peatükk:
Meri oli kaetud suitsu. See nõelas oma hambaid ja lõksus nende hinged vaikuses. Nad olid troopikas aga õhk tundis korraga frigiidne.
Marilyn mahendanud end üles vaadates. Näost näkku. Renee istus pead käed, nutab kibedalt nüüd kedagi püüda veenda teda. Bacardi oli põlvitades, jõllitades saar, laia ja bärise suu ja ühe käega pikendada. Võib-olla pole ta vajutas päästikule, aga ta oli ehitatud pommi. Ta tappis nad.
Sally üritas põgeneda ja hüppaksid avaookeani aga Brandon ja Peyo püüdis ta kinni. See on registreeritud marilynile, et ta oli kriiskavad ülaosas, kopsudes, kuid ta ei kuulnud sõnagi tema ütles. Plahvatuse endiselt kõrvas. ses See kõik oli endiselt kauge ja segaduses unistus. Üks ta üles äratada, kokku põrganud tagasi võitlusega, Nicky on käed jostling tema õlgadel.
Nicky oli läinud.
See mõte torkas tema rinda pistma. Kiire ühe Ta hing jäi kõva ahhetada ja väänas oma käed tema särgi. Võimatu.
Nick ja Alex on igaveseks kadunud.
Pisaraid ei tulnud. Ta oleks oodanud neid, nagu heatahtlikud külalised matustel ta poleks sest ta puhtaks küüritud universumist, luu hajutatud, tuul matta. Nagu need heatahtlikud, kõne-sõpru pole pisaraid võiks kunagi õigesti.
Marilyn tundis end tõusevad teki ärevat jalgu. Clark oli tema kõrval istunud, edasi ja tagasi vaatama, kas ta äratab. Ta vaatas talle, huuled. Ta istus palju surma kohta nagu oma aja raviarstiks Lõuna-Ameerikas. Ta oli näinud palju vägivaldset surma. See oleks esimene kord, kui keegi ta hoolis keegi liiga noor olnud põrgusse saatnud sel ajal, kui ta oli tagasi ja vaatas.
Marilyn vaatas päikesesse. See oli talle kohe edasi. Tuul oli howling talle meelde tuletada ta ebaõnnestus. Kõik on kuhugi kadunud. Maailma lõpp võib ta lasta sel lõppeda.
Ei.
Ta võib puududa tema keha, aga tema vaim jäi temaga. Marilyn tundis Nick tema veres, liigub nagu laava mägedesse kõri kallale.
Tuul puhus läbi tema juuksed. See oli Alexi kinnitus tema venna. Ta sulges silmad. See tuul läbi udu ookeanist. Nende vaimud ringelnud tema võimu kaitseinglid, andes talle kogu võim oleks vaja.
Nad olid läinud, aga ta oli ikka veel siin. Endiselt kohustatud liha vaatamata surevad koos nendega seestpoolt.
"Võta end kokku! Meil on tööd teha." Ta pöördus rattas. Oma leina, nad lasevad laeva lihtsalt uitama, pöörates tähelepanu, mootorite kolksumist otsides avatud neile vett.
Renee vaatas hämmingus.
"Oled sa hull? See on läbi…nad-me-"võimaluse andnud oma käed puhtaks.
"See pole läbi kuni viimase meist on surnud." Marilyn vaatas läbi vee. Pea tõstis Cipriano silmad väsinud. Ta naeratas nukralt.
"Si. Suremist millesse me usume on ainus asi, mis meil on jäänud elada!" Ta kargas jalule.
Whitehorse pöördus
vaatama neid vastu masti.
"See on see, mida nad oleksid tahtnud. Neil oli õigus. Me ei saa lasta neil surra millegi eest, ükskõik kui raske see viskab meid. Tagasi sadulas, daamid ja härrad."
Cipriano kitkutud raadio vööga.
"Aeg selleks, et anda märku, et suudab Tito katki nad meist. Kuhu me läheme, me oleme üksi minna." Ta noogutas ja mõned nupud.
"Mis tõstatab küsimusi. Ma oletan, et sa vastutad, meie väike Ratsabrigaad nüüd, kus poiss on ametlikult kinni oma saapad. Kuhu sõidame, Kapten?" Marilyn, lõualuu silmitsi Riggs käsi nagu ta võitles end rahulikuks jääma.
Ta astus.
"Washington D.C. on aeg võtta see kohtuprotsess ring täis. Guatavita Lasta maailmal näha, mida ta on. Me sureme, ärge laske end eksitada. Aga me sureme vabaduse eest. Ehk siis, seal keegi… üks õnnelik naine ja tema poeg…Keegi elab rahus. Vabas maailmas. See naine, laps, isa, kes tuleb koju neid igal öösel. Neil on teada, miks on nad võivad tõsta oma lõug uhkuse ja kutsuvad end vabade inimestena.
Ükskord ennemuistsel ajal, oli kaks noort meest. Kaks venda. Nende nimed olid Nicolas Avalon ja Alex Vierra. Nad olid vapraim lapsed, kes eales elanud. See oli sellepärast, et nende ohverdust Star-Spangled Banner ikka pabinasse üle hullumeelsest teadusest Ameerikas. Tänu neile elu ja surm on püha. Me ei saa kunagi unustada. Neid inimesi ei saa. Ole nüüd. Aita mul kätt suruma. " Marilyn vaatas Renee, võttes ütles, et tema perekonnanimi meelega kuigi see polnud kunagi olnud Alexi ametlik nimi.
"Päästke mind pöördesse! Oh, ja sõrm püsti tookord nii võime veidi tuuleenergia liiga. Meil on pikk aeg ja me vajame kiirust peame selles super armulaeva, eh?" Marilyn puudutaski juhib õrnalt näha, kuidas nad töötavad.
Nutt on kurbuse pöördus lahing nutma. Neil oli üks eesmärk. See oli kamikaze viimane lahing. Moepärast ainult ja mitte võit. See oli ebaõnnestunud algusest. Nad ei lepi tragöödia. See peaks olema märterlus.